Akuruumid toodavad vesinikgaasi ja erinevad akud toodavad vesinikgaasi erinevatel põhjustel. Olenemata sellest, kas tegemist on traditsiooniliste ventiil-reguleeritud plii-happeakude või uute liitium-ioonakudega, toodetakse vesinikku teatud tingimustel, seega on vesinikudetektor kohustuslik.
1. Plii-happeaku:
Tavatingimustes: tavalises ujuvlaadimise olekus tekib väga vähe gaasi ja aku sees toimuvad hapniku rekombinatsioonireaktsioonid.
Ohuolukord: ülelaadimisel elektrolüüt (lahjendatud väävelhape) elektrolüüsitakse, tekitades suures koguses vesinikku ja hapnikku. Kui aku korpus on katki või kahjustatud, kaitseklapp töötab või masinaruumi ventilatsioon on halb, kogunevad need gaasid kinnisesse ruumi.
2. Liitium-ioonaku:
Kui tekib termiline ärajooks (näiteks ülelaadimine, sisemine lühis, väline kõrge temperatuur jne), toimuvad aku sees keerulised keemilised reaktsioonid, mis lagunevad ja tekitavad erinevaid kergestisüttivaid gaase, mille üheks põhikomponendiks on vesinik, ning see tekib ülikiire kiirusega, mis kujutab endast suurt ohtu. Igal juhul on vesinik äärmiselt tule- ja plahvatusohtlik.
Vesiniku plahvatuspiiri ulatus õhus on väga lai (4,0% - 75.0% vol). Kui vesiniku kontsentratsioon õhus jõuab 4%-ni, võib see väikeste sädemete, staatilise elektri, kõrge temperatuuriga pindade või isegi lülituskaarega kokku puutudes ägedalt plahvatada. Inimese meeled ei suuda tuvastada vesiniku leket ja kogunemist. Vesinik on väikseima tihedusega gaas ja see koguneb kergesti suletud või poolsuletud ruumide ülaossa, nurkadesse ja lagedesse, moodustades plahvatusohtliku keskkonna.
Ohutusriskid: akuruumid on tavaliselt suletud ruumid, mille ventilatsioon võib olla piiratud. Kui tekkivat vesinikgaasi ei saa kiiresti ja tõhusalt välja juhtida, kasvab selle kontsentratsioon jätkuvalt. Kui see jõuab alumise plahvatuspiirini (4%), võib mis tahes süüteallikas vallandada katastroofilise plahvatuse ja tulekahju, mille tulemuseks on seadmete kahjustused, inimohvrid ja ärikatkestused. Riigid nõuavad ülemaailmselt vesiniku kontsentratsiooni jälgimise ja häireseadmete paigaldamist plii-happeakude ruumidesse/kappidesse/aladesse, mis peavad olema integreeritud ventilatsioonisüsteemiga.
3.Kuidas valida vesinikudetektorit?
Vesinikgaasi detektor akuruumi jaoksmõõtmised ulatuvad nendest, mis tuvastavad jälgi koguses 0–1000 ppm/0–2000 ppm, kuni nendeni, mis tuvastavad kõrgeid kontsentratsioone 0–100% LEL, mis võrdub 0–4 mahuprotsendiga. Vesiniku alumine plahvatuspiir (LEL) on 40 000 ppm (4%). Varajane hoiatus antakse, kui kontsentratsioon jõuab 1% LEL-i (400 ppm), jättes piisavalt aega meetmete võtmiseks (nt ülevaatus ja tõhustatud ventilatsioon), et vältida kontsentratsiooni jätkuvat tõusu ohtliku tasemeni või plahvatust. Ohutushoiatusena toimib häire 1000 ppm (0,1%) juures, mis on palju alla alumise plahvatuspiiri.
Kaasaskantavad vesinikudetektorid vahemikus 0–1000 ppm või 0–2000 ppm, mis on ülitundlikud ja mõeldud tuvastama väikseid vesinikuleket. Enne kui töötajad sisenevad akuruumi käitamiseks, hoolduseks või ülevaatuseks, tuletavad nad operatiiv- ja hoolduspersonalile meelde, et nad avastaksid lekked varakult, viiksid läbi ennetava hoolduse lekke asukoha kindlakstegemiseks ja täpsustaksid väiksemate lekete allikat. Pärast ventilatsiooni käivitamist kasutatakse kaasaskantavat H2-detektorit, et kontrollida, kas kontsentratsioon on tõhusalt vähenenud.
0-100% LEL-i kasutatakse tavaliselt fikseeritud vesinikudetektorites, kus esmane häirepunkt on seatud 25% LEL-ile ja sekundaarne häirepunkt on seatud 50% LEL-ile. See võimaldab ventilatsiooni või ühenduse juhtimist käivitada enne ohu tekkimist, mida PPM-detektorid ei suuda saavutada. Fikseeritud vesinikudetektorid suudavad 24 tundi ööpäevas pidevalt ja automaatselt jälgida vesiniku kontsentratsiooni akuruumi võtmekohtades (eriti katusel, nurkades, akude kohal ja ventilatsiooni surnud tsoonides), olles aktiivse ohutuskaitse tuumaks. 0–100% LEL-i vahemik on loodud kõrgest kontsentratsioonist põhjustatud võimalike plahvatuste vältimiseks ja see on akuruumides kohustuslik. Fikseeritud h2-detektor annab hoiatuse enne, kui kontsentratsioon jõuab ohtliku tasemeni, ajendades töötajaid võtma meetmeid (nt sundventilatsiooni käivitamist ja personali evakueerimist).