Põlemisgaaside häiresignaali detektorit on palju erinevaid ja nende mudeleid, kuid nende põhimõistete põhimõte on sama, seega on selle kasutamise ja hooldamise meetodid sarnased. Järgnevalt on kasutamis- ja hooldusmeetodid kasutusel:

(1) Detekteerivate elementide elu ja kompensatsioonielemendid on tavaliselt 3 kuni 5 aastat.
(2) Mõistliku kasutamise ja nõuetekohase hoolduse tingimustes võib selle tööiga pikendada.
(3) Katsenuppudega häirete korral aktiveeritakse testnupp kord nädalas, et kontrollida, kas häiresüsteem on normaalne või mitte. Kontrollige ja kalibreerige alarmi nullpunkti ja vahemikku iga kahe kuu tagant.
(4) Kontrollige alati andurit juhusliku vee sissevoolu korral . Instrumendi tuvastamisel tuleb detektori õhuvoolukate eemaldada ja puhastada, et vältida ummistusi.
(5) Andur on plahvatuskindel varustus ja seda ei tohi kasutada ettenähtud piirides . Detektoreid ei tohi kasutada väävlit sisaldavates olukordades. Detektorit tuleks kasutada võimalikult suures ulatuses tingimusel, et põlevgaasi kontsentratsioon on madalam kui plahvatuse alumine piir, vastasel juhul on võimalik komponente põletada.
( 6) Kuumtöötlemise pooljuhtdetektoreid ei tohi kasutada hapnikupuudulikkuses . Ärge kasutage sondis kiirustamiseks suures koguses põlevgaase.

Süttivate gaaside häiresüsteem on detektor, mis vastab ühe või mitme põlevgaasi kontsentratsioonile. Põlemisgaasidetektorid võib klassifitseerida katalüütilisse tüüpi ja infrapuna optilise tüübina. Katalüütiline põlevgaasidetektor kasutab tulekindla metalli plaatina traadi resistentsuse muutust pärast kuumutamist, et mõõta põlevgaasi kontsentratsiooni. Kui põleva gaasi siseneb detektorisse, põhjustab see plaatinatraadi pinnale oksüdatsioonireaktsiooni (leegita põletamine) ja tekitatud kuumus tõstab plaatina traadi temperatuuri, samal ajal kui plaatina traadi vastupidavus muutub.













