Turvalisuse häiresüsteemid lähevad tihti kaugemale sellest, kui on tagatud sisserändajate kodu; nad pakuvad teenuseid tulekahju ja keskkonna avastamiseks.
Süsinikmonooksiidi detektorid on tavaliselt kodudes paigaldatud. Uute ehitiste puhul on ohutuskoodeksid vaja paigaldada, sest need on olulised ohutusega seotud kaalutlused, eriti magamisruumides.
Süsinikmonooksiidi (CO) detektori ja põleva gaasi detektori erinevus ei ole alati selge.
Süsinikmonooksiidi detektor
Süsinikmonooksiid (CO) on põlemise kõrvalsaadus. Süsinikmonooksiidi allikad võivad sisaldada ahjusid, gaasiseadmeid, sõidukeid (garaazhid) ja midagi muud, mis kasutab põlemisprotsessi (st leek).
Süsinikmonooksiid on eriti ohtlik, kuna see on lõhnatu. Inimesed võivad sellega pikka aega kokku puutuda ja olla täiesti teadlikud. Süsinikmonooksiidi sissehingamine võib põhjustada minestamist või isegi surma.
Põlevgaasidetektor
Kodumajapidamises kasutatakse tavaliselt põlevgaase, mida tavaliselt nimetatakse maagaasiks või propaaniks. Nagu nimigi ütleb, võib põlev gaas olla ohtlik, kuna see võib põhjustada tulekahju või isegi plahvatusi. Erinevalt süsinikmonooksiidist on põlevgaasil spetsiaalselt karmi lõhna, nii et sõitjad saaksid seda kiirelt avastada.
Nii süsinikmonooksiid kui ka põlevgaas kujutavad endast märkimisväärset ohtu inimeste turvalisusele. Kõigil kodudel peaksid olema süsinikmonooksiidi detektorid ja kui majas kasutatakse põlevaid gaase, siis põleva gaasi detektorid.






