Vee- ja reoveetööstus toodab palju mürgiseid ja tuleohtlikke gaase, mis tuleb tuvastada ja eemaldada. Erinevate pealekandmismeetodite, asukohtade ja töötlemisprotsesside tõttu on tekkivad kahjulikud gaasid väga erinevad, kuid lahendus on sama - see tähendab fikseeritud ja kaasaskantavate gaasituvastusseadmete kombinatsioon.
Enamik veejaamu kasutab endiselt kloorigaasi töötlemist, kuid mõned tehased kasutavad muid alternatiive, nagu osoon, kloordioksiid või naatriumhüpoklorit. Lisaks kasutavad need taimed, mis kasutavad endiselt kloori, sageli vääveldioksiidi, et pärast veetöötlust veest kloori eemaldada. Kõik ülalnimetatud gaasid on ohtlikud ained ja neid tuleb tõhusalt jälgida. Vaja on vaid väga väikest vääveldioksiidi kontsentratsiooni, et see oleks elule kahjulik. Kloor seevastu on tihe ja enamiku ainete poolt kiiresti imenduv, mistõttu on selle tuvastamine ladustamiskohtades keeruline. Viimasel ajal on üha rohkem tähelepanu pööratud süsihappegaasi kontsentratsioonile kriidipiirkonna suletud ruumis.
Erinevat tüüpi ohtlike gaaside ja personali vajaduse tõttu veepuhastusjaama teatud piirkondadesse siseneda on sageli vaja kombineerida kaasaskantavaid ja fikseeritud gaasituvastusseadmeid. Gaasihoidlates, osoonigeneraatorites, ruumides, mida läbivad gaasitorud, ja veepuhastusjaamades peaksid alati olema kindlate gaaside (või gaasisegude) detektorid. Lisaks, kui operaatoritel on vaja siseneda suletud ruumidesse, kus on ohtlikke gaase, isegi kui nendesse kohtadesse on paigaldatud fikseeritud detektorid, tuleks täiendava ettevaatusabinõuna kaasas kanda kaasaskantavaid andureid. Lisaks suudavad need kaasaskantavad detektorid soovi korral tuvastada kas ühe või mitu gaasi.